Kuidas rahutu loomus õpivankri ette rakendada

Istu vagusi ja õpi?

„Ratastel toolid klassiruumi?! Hulluks olete läinud? Õpilased hakkavad nendega ju mööda klassiruumi ringi rallima. Minu tunnis peavad kõik vagusi laua taga istuma ja kogu tähelepanu ainele pöörama, muidu ei omanda nad õppekavas ettenähtud teadmisi,” kõlab tsitaat elust enesest aastal 2021. Oma kindla veendumuse sõnastajaks nooremas keskeas emakeele õpetaja. Koolmeistri läbitungivast pilgust hoolimata ei ole see väide minu jaoks veenev, eriti nüüd, peale ETV ekraanil jooksnud sarja „Maailma kõige targem rahvas” jälgimist.

Käskude-keeldudega saavutame pahatihti soovitule vastupidise tulemuse - seda eriti laste juures. Ma küll ei poolda täielikku vabakasvatust, aga arvan siiralt, et lapsed peavad saama olla lapsed ning laste avastamislusti ja uudishimu saab ainekavade eesmärkide täitmise vankri ette rakendada käskude-keeldudeta. Maria Montessori avastas tegelikult juba üle 100 aasta tagasi, et lapsed õpivad ilma kontrolli ja surveta, sest neil on sisemine tung õppida ja ennast arendada.

Healoomuline palliviirus

Mitmes Eesti haridusasutuses on järgi proovitud, et „kõik peavad vagusi laua taga istuma” staatika katkestamine tegelikult suurendab keskendumisvõimet ja õpirõõmu.

Ühes vahvas Pärnumaa koolis tegi klassijuhataja testi ja tõi kahe tavamõistes püsimatu kluti taltsutamiseks klassiruumi mõned istumispallid. Üks osa kolleege noomis, et noor õpetaja tavapärast rangust kasutada ei mõista, teine osa hoidis pöialt ja jäi põnevusega tulemusi ootama. Tulemused ei lasknud end sugugi kaua oodata. Kui täna klassiruumi ukse vahelt tundi piiluda, ei oska kuidagi ära arvata, kes need rüblikud olid, kel raskusi tähelepanu ja keskendumisega oli, või et selles klassis üldse kunagi tunni töörahuga probleeme olnud on. Ja tänaseks on istumispalle klassiruumis juba pea kümmekond. Enne tundi saavad õpilased ise valida, mille peal nad istuvad. „Palliviirus” on levinud üle koolimaja ja mööda maakonda laiali.

Aktiivsed lapsed saavad paremaid hindeid

Eestis välja töötatud haridusuuendusprogramm Liikuma Kutsuv Kool ütleb, et igasse koolitundi – muusikaajaloost matemaatikani – saab tuua veidi rohkem liikumist ja et aeg, mis ainetundides liikumiseks kulutatakse, ei ole raisatud aeg. Liikumine ei mõju õpitulemustele halvasti, vaid toetab õpilaste keskendumis- ja omandamisvõimet.

Enamasti küll öeldakse, et liikumine toetab aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega laste õppimisvõimet, keskendumist ja läbikäimist kaaslastega. Aga eelmainitud Pärnumaa koolis olid täiesti tavalised krutskitega lapsed ja ka neile tegi liikumisvõimaluse andmine silmnähtavalt head. Kehaline aktiivsus ei tähenda üksnes kehalise kasvatuse tundi või õuevahetundi, igasugune liikumine loeb. Liikumisvõimaluse loomiseks on palju muid vahendeid peale istumispallide – alates tunni ülesehitusest ja lõpetades tasakaalufunktsiooniga koolitoolidega.

Pakkuge õpilastele valikuvõimalust, sest statistika järgi:

6-10 aastased õpilased ei suuda vagusi istuda kauem kui keskmiselt 5 minutit;
11-15 astased õpilased ei suuda vagusi istuda kauem kui keskmiselt 15 minutit;
15-20 astased õpilased ei suuda vagusi istuda kauem kui keskmiselt 25 minutit.

Uuring on tehtud küll Saksamaal, aga pilk meie koolimajadesse ei anna põhjust uskuda, et Eesti koolijütsid kuigivõrd püsivamad oleks.

Vast aitab loo alguses tsiteeritud õpetaja ja tema mõttekaaslaste muret ainekava võimaliku mitteomandamise pärast leevendada ühes Tartu Ülikooli liikumislabori teadusnupus vahendatud aastakümneid kestnud uuringu tulem, millest selgus, et aktiivsed lapsed saavad paremaid hindeid ja täiskasvanuna kõrgemat palka. Koolitunnis nihelemise ja liikumise võimaldamise kasuks räägib ka TÜ liikumislabori teadurite öeldu, et kui igapäevaselt vähemalt kümme tundi istuda, siis ei vähenda kaasnevaid terviseriske ka aktiivsem liikumine. Mis ei tähenda, et koolitunnis liikumise võimaldamine annaks vabastuse liikumisest ja kehalisest aktiivsusest koolivälisel ajal.

Kasutamata võimalused

Ja kui me juba terviseteemadeni jõudsime, siis kurb tõdeda, aga rühivead saavad pahatihti alguse koolist. Osaliselt on nende vältimisele koolimaju sisutades mõeldud – paljudesse koolidesse on juba ostetud reguleeritava kõrgusega toolid ja lauad. Aga kui tihti me näeme, et need ka õpilaste järgi reguleeritud on? Sama vanusega õpilased on üldjuhul erineva pikkusega. Isegi sama kasvu juures on laste jalgade pikkused erinevad. Ühe kõrgusega toolid ja lauad ei paku neile kuidagi ergonoomilist õpikeskkonda. Aga kuidas luua kohandatav klassiruum, on juba eraldi jutt ja vast ühe järgmise blogipostituse teema.

Pika jutu kokkuvõte

Mida eelnevast loost ehk kõrva taha panna:

• Paremate õpitulemuste saavutamiseks peab tund kaasama keha, vaimu ja hinge.
• Kehaline aktiivsus ei tähenda üksnes kehalise kasvatuse tundi või õuevahetundi - igasugune liikumine loeb.
• Liikumine toetab laste õppimisvõimet, keskendumist ja läbikäimist kaaslastega.
• Tervislikust toitumisest tuttav jaotus 50/30/20 kehtib ka õppimise juures. Õpilased ei peaks kogu koolipäeva mööda saatma istudes. Palju parem jaotus oleks 50% istumist (eriti hea, kui vähemalt osa aega istutaks tasakaalutoolil/pallil), 30% seismist, 20% ringi kõndimist.
• Kõik reguleeritavad mööbliesemed on mugavamad kui nad kasutaja kasvu järgi õigele kõrgusele seada.